Jakob Mändmets

Uus maja vaatas mäeveerult heledasse päikesesse ja õhtul kuldas eha laiad ruudud silmipimestavalt.
Seal elas puukaupleja Kadak oma tütrega.
Nüüd tõi tütar oma südame väljavalitu majja.

Ei ole viga, mureta ja kerge elu õpetab ruttu enesest lugu pidama ja ta maitsest tõsist lõbu tundma.

Erutavalt mõjusid need öised salasõidud, sest ärgates ja selgusele jõudes tegi ta süda haiget

Aga siin ruumis seda kõike ei olnud. Maja ümbritses kindel maa, mis ei kõigu ja mis on alati tuim, igav, eluta ja ükskõikne.
Oli vaja suurt vabaduse mõttepilti, mis ei tunne mingit sundi, mis maksvaks ei tunnista mingit käsku, mis alati truuks jääb oma soovidele ja tahtmisele.
Kas ta enese siis kogu eluajaks on merest lahti kiskunud?

Sisemine piin sammub varjuna kannul. Ta on närija tojalik koer, kes salaja lööb su südamele haavu. Sa ei saa tema eest kuhugi põigata, sest sa kannad teda enesega ühes.